521 Rotermann

Christian Barthold Rotermann – suurärimees Tallinnas. Juhtis ja laiendas alates 1865. aastast oma isa alustatud äritegevust raua- ja puidutööstuse alal. Peagi ehitas ta Rotermanni kvartalisse aurusaeveski, makaronivabriku, uue kaubahoone Mere puiestee äärde ning viljaveski, mis kasvas suurimaks Tallinnas ning leivavabriku.1921. aastal muudeti Chr Rotermanni firma aktsiaseltsiks Rotermanni Tehased ja laiendati äritegevust autondusele. Avatud autoosakond tegeles sõidu- ja veoautode ning autokummide impordi ja müügiga. Esindati firmasid Opel, Oldsmobile, La Salle ja Friedr. Krupp A.-G., Essen.Tööd sai Rotermanni Tehastes 200 töölist.

522 Luther

Martin Christian Luther – suurtööstur. Pärast oma isa surma sai 1914. a mehaanilise puidutööstuse AS A. M. Luther omanikuks ja direktoriks ning oli selles ametis1939. aastani. Puidutööstus AS A.M. Luther oli suurimaks Eesti puidutööstusettevõtteks, mis valmistas vineeri, kontorimööblit, toolipõhju ja -seljatugesid, millest suur osa eksporditi. Siseturule valmistati kohvreid, tünne kübarakartonge, ranitsaid, paberikorve jne. 1930. aastatel, kui vineeri ekspordi võimalused vähenesid, alustas vabrik magamis-, elu- ja vastuvõtutubade ning kabineti mööbli ja lennukivineeri tootmist siseturule. M. C. Luther osales veel mitmete ettevõtete asutamises (Eesti Elektrimasinate Ehituse AS, Eestimaa Tööstus- ja Kaubanduspank) ja juhtimises (tubakatööstuse AS Laferme, Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku AS-i ja lennuühing AS Aeronautjuhatuse liige, AS G. Scheel ja Ko panga ja Eesti Panga nõukogu liige) ning oli kauaaegne Vabrikantide Ühisuse esimees ning Kaubandus-Tööstuskoja suurtööstuse sektsiooni esimees.

Foto: puudub

523 Krull

Franz Krull – tegutses metallitööstuses. 1875. aastal Narvast Tallinna kolitud F. Krulli 1865. aastal asutatud viinavabriku seadmeid valmistav töökoda laienes kiiresti. Viinavabrikute seadmete valmistamise kõrval alustati tärklisevabikute ja saeveskite seadmete, külmutusseadmete, aurumasinate ja -katelde  tootmist. 19. sajandi lõpul jätkas ettevõte  tegevust aktsiaseltsina. Külmutuseadmed, mis moodustasid 10-15% toodangust olid tehase peamiseks ekspordiartikliks kahe maailmasõja vahel. Pärast I maailmasõda lisandusid toodangu nimekirja põllutöömasinad, turbapressid, lokomobiilid, põlevkiviõlitehaste seadmed ja mitmesugused tarbekaubad. Fr Krulli tehasest kujunes 1930. aastate lõpuks Tallinna ning kogu Eesti suurimaks metallitööstusettevõtteks, kus töötas ligi 900 töölist.

524 Lorup

Johannes Lorup – suurärimees, rahvusliku klaasitööstuse rajaja. 1924. aastal rentis ta I maailmasõja ajal seisma jäänud Meleski klaasivabriku ja taaskäivitas seal purkide ja pudelite tootmise. 1934. aastal tõi ta oma tootmise üle Tallinna Koplisse rentides selleks endise Bekkeri laevatehase tühjana seisnud vabrikuhoone. Juba järgmisel aastal sai Lorupi klaasivabrikust turuliider. 1937. aastast kui alustas tööd kristalliosakond, muutusid Lorupi vabriku kristalltooted üheks populaarsemateks uudistoodeteks. Vabriku klaasist, poolkristallist ja kristallist tootevalik (karahvinid, vaasid, kannud, klaasid, piimapudelid, kausid, soola-pipratoosid, õllekannud, tuhatoosid jne) oli lai: toodangu nimekirjas seisis üle 1000 toote, millest osa läks ekspordiks.

525 Koidula

Lydia Koidula (1843–1886) – kodanikunimega Lydia Emilie Florentine Jannsen – oli esimene eesti naiskirjanik. Ta on eesti kirjanduse suurkuju ja rahvusliku ärkamisaja sümbol, kes andis suure panuse eestikeelse kirjanduse ja kultuuri arengusse. Koidula tõi oma loominguga esimest korda rahvakeelsesse kirjandusse sügava isamaa-armastuse ja rahvusliku eneseteadvuse, mis ärgitas eestlasi enda identiteeti väärtustama. Luuletus „Mu isamaa on minu arm“ sai rahvuslikult tähtsaks, olles armastatud teosena kasutusel Eesti mitteametliku hümnina, mis andis eestlastele tuge ja lootust keerulistel aegadel. See on olnud kõikide Eesti üldlaulupidude lõpulaul alates 1960. aastast. Samuti austati Lydia Koidulat kui rahvuskultuuri sümbolit Eesti sajakroonisel rahatähel, mis näitab tema keskset tähtsust meie ajaloos.

526 Bornhöhe

Eduard Bornhöhe (1862–1923) – kodanikunimega Eduard Brunberg – oli eesti ajaloolise proosa rajaja. Tema loomingu keskse osa moodustavad ajaloolised seiklusjutud, mis räägivad eesti rahva vabadusvõitlusest. Oma esimese jutustuse, Jüriöö ülestõusust ajendatud „Tasuja“ (1880) avaldas Bornhöhe juba 18-aastasena. Samast žanrist on ka tema jutustused „Villu võitlused“ ja „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“, mille alusel on tehtud Eesti üks kõigi aegade menukaim film „Viimne reliikvia“. Bornhöhe on kirjutanud ka satiirilise jutustuse „Tallinna narrid ja narrikesed“, mille esimene osa „Kuulsuse narrid“ on saanud eriti tuntuks.

527 Alver

Betti Alver (1906–1989) – kodanikunimega Elisabet Lepik – oli üks silmapaistvamaid eesti luuletajaid, kelle loomingut iseloomustavad sügavus, poeetiline täpsus ja klassikaliselt väljapeetud stiil. Alver keskendus oma luules sageli inimese sisevõitlusele ja eksistentsiaalsetele küsimustele, puudutades keerulisi ning ajatuid teemasid. Ta tuli kirjandusse proosakirjanikuna, võites juba gümnaasiumiõpilasena kirjutatud teosega „Tuulearmuke“ 1927. aastal romaanivõistlusel suure tunnustuse. Laiema tuntuse saavutas ta Arbujate rühmituse kaudu, mis tegutses 1930. aastate lõpus ja kuhu kuulusid ka teised tuntud autorid nagu Heiti Talvik ja Uku Masing. Tema esimene luulekogu „Tolm ja tuli“ ilmus 1936. aastal. Betti Alverit hinnatakse kui üht eesti luule sümbolit, kelle rikkalik pärand ja elujõuline luule mõjutavad endiselt meie kirjandust ning kultuurilugu.

528 Liiv

Juhan Liiv (1864–1913) oli üks armastatumaid eesti luuletajaid, kelle looming kajastab sügavat tundlikkust ning sidet looduse ja rahva hingega. Tema luulet iseloomustab lihtne, kuid emotsionaalselt tugev keel, mis väljendab nii isiklikku valu kui ka sügavat armastust Eesti vastu. Liivi elu oli keeruline. Teda vaevasid vaesus ja vaimuhaigus, mis mõjutasid ka tema loomingut, muutes selle ühtaegu haavatavaks ja tundeliseks. Liivi kuulsaim luuletus „Ta lendab mesipuu poole“ on saanud rahvustunde üheks sümboliks, mis puudutab eri põlvkondi oma koduigatsuse ja ühtekuuluvuse teemadega. Hoolimata sellest, et Liiv avaldas enda eluajal luulet vähe, on tema mõju eesti kirjandusele olnud sügav ja kestev. Üle 300 Liivi luuletuse ilmus esimest korda trükis alles pärast tema surma. Tänapäeval peetakse Juhan Liivi eesti luule üheks suurkujuks, kelle loomingu jõud ja siirus jäävad inspireerima ka tulevasi põlvkondi.

529 Under

Marie Under (1883–1980) oli üks silmapaistvamaid eesti luuletajaid, kelle looming tõi eesti luulesse uue emotsionaalse sügavuse ja avameelsuse. Ta kirjutas peamiselt armastuse, kaotuse ja elujõu teemadel ning tema loomingut iseloomustavad kirglikkus, tundesügavus ja meisterlik sõnakasutus. Laiemalt sai ta tuntuks siis, kui esilekerkinud kirjandusrühmitus Siuru avaldas 1917. aastal tema esimese luulekogu „Sonetid“. Underi looming avaldas suurt mõju ja oli eriti oluline eesti naisluule arengus, pakkudes julgeid ja ausaid vaatenurki naiselikkusele ning inimsuhetele. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse. Aastatel 1945–1971 esitati Marie Under kaheteistkümnel korral Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks. Tema pärand elab edasi nii kirglikus luules kui ka mõjus eesti kirjandusele. Under on endiselt paljudele lugejatele ja luuletajatele eeskujuks ning inspiratsiooniks.

530 „Kevade“

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud,“ kõlab tuntud lause Oskar Lutsu raamatust “Kevade”, mida teame kõik. Võib arvata, et kui nad oleks trammi peale hüpanud, siis oleks nad muidugi õigeks ajaks jõudnud, aga aeg polnud veel niikaugel. Küll aga võeti 1960ndate lõpus nõuks teha Oskar Lutsu kultusromaani „Kevade“ ainetel film. Tänapäevaks on „Kevadest“ saanud Eesti, aga miks mitte ka kogu maailma üks vahvamaid koolilugusid.

Lavastaja Arvo Kruusemendile oli see esimene täispikk linateos ning eesti folkloor sai siit lõputult palju unustamatuid kilde ja stampkaraktereid – nohik Arno, kaunitar Teele, paha poiss Toots, luuser Kiir, jõumees Tõnisson – juba ammu enne Ameerika koolifilme.

Ja nagu ette määratud, järgnesid „Kevadele“ „Suvi“, „Sügis“ ja lõpuks ka „Talve“. Hoia alt, Hollywood, ja näita ette filmifrantsiis, mis hõlmab 40 aasta pikkust edulugu!

531 „Naerata ometi“

Olgem ausad, Eestis avaneb aknast enamasti selline pilt, et ei suuda ära otsustada, kas see on valdavalt hall, pruun või sootuks süsimust. Sellises olukorras polegi muud paremat soovitust kui naeratada.

Seda soovitust vajasid ka kõik need noored, kes hakkasid 1980ndate keskel tegema uudselt avameelset noortefilmi „Naerata ometi“. Nõukogude riiklik kontroll oli lõdvenemas ja ühtäkki võis asjadest rääkida nii, nagu need päriselt olid: joodikvanemad, hüljatud lapsed, varane kriminaalsus, üksindus. Ja kõige selle keskel kõikehõlmav, kuid hoolikalt varjatud igatsus armastuse järele.

„Naerata ometi“ on peale ootamatu otsekohesuse eriline ka seepärast, et selle on loonud kaks andekat lavastajat: vanema põlvkonna tegija, Eesti olulisim naisrežissöör Leida Laius ja algul operaatori rollis olnud Arvo Iho. Seal, kus kohtuvad Laiuse empaatia ja inimesetundmine ning Iho poeetiline, aga robustne pildikeel ja isiklik lastekodukogemus, sünnibki tõeline filmiime. Päris meie enda oma. Seda meelt oldi ka välismaal: „Naerata ometi“ valiti 1987. aastal maailma ühe kuulsaima filmifestivali Berlinale programmi siis, kui Eestist ei teatud veel midagi.

532 „Vallatud kurvid“

NSV Liidus olid väga tähtsal kohal nii sport kui ka transport. Mõlema kaudu võis leida otsetee neiu südamesse ning tsikkel ja muskel juhatasid teed vähemalt esimese vallatu vestluseni. Mis saab aga siis, kui neiu mängib oma kavalat mängu? Või veel siis, kui neiusid on lausa kaks?

„Vallatud kurvid“ on vabadest ja vallalistest pajatav äravahetamiskomöödia 1959. aastast. Selleks ajaks veel polnudki tehtud ühtegi sellist filmi, mille keskmes oleks hea elu, mitte mingi parteipoliitiline ajupesu.

Terje Luik mängib kaksikõdesid – baleriin Maretit ja motosportlast Vaiket. Neile sekundeerib Eve Kivi medõde Evi rollis. Enesekindlat, aga nurjatut tsiklisti Raivot kehastab aga Rein Aren. Kogu ettevõtmise ulatust näitab ka see, et filmi tarbeks ehitati dekoratsioonina valmis päris taristuobjekt – Lükati sild.

Vallatuid kurve tasub aga ka trammiga julgelt võtta, sest kunagi ei tea, milline seiklus või uus huvitav kohtumine käänaku taga ootab.

533 „Siin me oleme!“

Tegemist on 1979. aastal valminud Eesti Telefilmi komöödia, mille lavastas ja kaasstsenaristiks oli armastatud näitleja ning humorist Sulev Nõmmik. Film põhineb Juhan Smuuli monoloogil “Suvitajad” ning toob vaatajateni humoorika loo linnainimestest, kes otsustavad veeta suvepuhkuse kaunil Muhu saarel.

Peategelasteks on enesekindel ja pealetükkiv proua Kohviveski, keda kehastab Lia Laats ning tema tagasihoidlik abikaasa John, keda mängib Ervin Abel. Nende saabumine rahulikku maakeskkonda tekitab mitmeid koomilisi olukordi ja kultuurilisi kokkupõrkeid kohalike elanikega. Lisaks Lia Laatsi ja Ervin Abeli meisterlikult kehastatud rollidele teevad suurepärase näitlejatöö ka Karl Kalkun peremees Ärnina ning Kadri Jäätma tema tütrena. Filmist pärineb mitmeid tsitaate, mis on saanud osaks Eesti kultuurilisest pärandist ja mida kasutatakse siiani erinevates kontekstides – üks tuntumaid neist on “Me oleme Tallinnast, me maksame!”.
Saaremaale minekuks on küll trammist veidi teistsugust sõiduvahendit vaja, aga kes sinna juba jõudnud – kas siis laeva, lennuki või sapakaga – ei sel meelest läe need valged ööd, heinapebred, õllekapad ja linalakad.

534 Väli

Voldemar Väli (1903-1997) on maadlejast Saaremaa esimene olümpiavõitja. Maadluse juurde sattus ta Tallinnas, olles teismeeas perega pealinna kolinud. Väli oli sisuliselt kogu Eesti esimese iseseisvusperioodi riigi esimaadlejate seas. Esindades Tallinnas spordiseltsi Sport võitis Väli kokku 19 Eesti meistritiitlit ajavahemikul 1922-1942. Hea tehnikamaadlejana sai ta kuulsaks ka rahvusvahelisel tasandil. Kõigi kuulsate maadlejatest kaasmaalaste kõrval oli ta esimene, kes tuli maadluses Euroopa meistriks 1926. aastal. Hiljem lisas ta Vana Maailma meistrivõistlustelt veel ühe kuld- ja kaks hõbemedalit.

Olümpiamängude delegatsiooni kuulus ta suisa kolmel korral. Teisel katsel, 1928. aastal tuli ta olümpiavõitjaks. Oma tulemust suurendas Väli, kui eestlastele triumfiks kujunendud 1936. aasta olümpiamängudel lisas ta kulla kõrvale olümpiapronksi.  Medali järgi oleks ta läinud ka 1940. aasta olümpiale, aga alanud sõja tõttu jäid mängud ära. Pärast sõda elas Voldemar Väli Rootsis.

535 Antson

Ants Antson (1938-2015) Eesti kiiruisutaja ja riigi esimene taliolümpiavõitja. Teiste spordialade juurest kiiruisutamise juurde jõudnud Antson oli kokku 6-7 aastat maailma tipus. Oma esimestel olümpiamängudel, 1964. aastal Innsbruckis tuli 1500 meetri distantsil olümpiavõitjaks. Samal aastal kuulutati Antson ka maailma parimaks kiiruisutajaks, kuna ta oli tulnud ka Euroopa meistriks kiiruisutamise mitmevõistluses. Järgmise kuldse olümpiamedali taliolümpiamängudel võitsid eestlased alles 2002. aastal – Antson oli kümnendeid oluliseim eeskuju eestlaste jaoks talispordialadel. Sportlasena võistles kahtedel olümpiamängudel Eestit esindamise võimalust tal ei olnud, aga sinimustvalge lipu all ta olümpial siiski ära käis: Ants Antson oli taasiseseisvumisjärgne eestlaste esimene lipukandja olümpiamängudel 1992. aastal Albertville’s.

536 Neuland

Alfred Karl Neuland (1895 – 1966) – sünnipäraselt Neiland – on tõstesportlane, kes tuli Eesti esimeseks olümpiavõitjaks. Juba noorukieas tõusis Neuland Tsaari-Venemaa parimaks tõstjaks oma kaalukategoorias. Ta võttis osa sarnaselt paljude teiste hilisemate Eesti olümpiasportlastega Vabadussõjast. Pool aastat pärast sõja lõppu võitis Alfred Neuland 1920. aasta Antwerpeni suveolümpiamängudelt Eesti riigile esimese olümpiakuldmedali. Oma teisel olümpial, 1924. aastal Pariisis, tuli ta esimeseks Eesti kahekordseks olümpiamedalistiks saades oma kollektsiooni hõbemedali. 1922. aastal tuli ta Tallinnas Estonia teatrihoones toimunud tõstmise maailmameistrivõistlustel samuti esimesele kohale. Selle saavutusega oli ta esimene eestlane, kes on olnud korraga valitsev olümpiavõitja ja maailmameister. Kokku on Neuland erinevates tõstetes püstitanud 12 maailma-, 10 olümpia- ja 45 Eesti rekordit.

537 Palusalu

Kristjan Palusalu (1908–1987), 1935. aastani Christian Trossmann, oli Eesti maadlejast kahekordne olümpiavõitja. Läänemaalt pärit Palusalu hakkas spordiga tegelema kaitseväeteenistuses. Tema sportlaskarjäär kujunes hoolimata hilisest ja üsna lühikesest õitseajast väga võimsaks. Mõne aastaga jõudis ta maadlusega Eestis tippu ja sealt edasi juba rahvusvahelisele areenile. 1936. aasta Berliini suveolümpiamängudel raputas ta kogu spordiüldsust, võites olümpialt kuldmedali nii oma trumpalal Kreeka-Rooma maadlusstiilis kui ka vabamaadluses! Raskekaalus ei ole keegi teine suutnud seda olümpiamängudel korrata. Olümpia järel jõudis Palusalu veel aasta pärast tulla korra Euroopa meistriks ja seejärel lõpetas oma sportlaskarjääri. Palusalu kui Eesti esimese kahekordse olümpiavõitja staatus kajastub ühiskonna suhtumises temasse: juba 1936. aastal korraldati talle võimas vastuvõtt kodumaal, Palusalu on valitud Eesti sajandi sportlaseks, temast on kirjutatud raamatuid ja vändatud filme, president kinkis talle tunnustusena talu jne. Pärast Teist maailmasõda kiusasid nõukogude võimud teda taga ja seetõttu ei saanud ta tegutseda treenerina. Eesti taasiseseisvumisperioodil Palusalu spordisangari pärand aga taastati ja näiteks Eesti aasta atleetidele jagatakse auhinnaks just Kristjani kujusid!

538

Lisainfo peatselt!

539

Lisainfo peatselt!

540

Lisainfo peatselt!

541

Lisainfo peatselt!

542

Lisainfo peatselt!

543

Lisainfo peatselt!